Friday, January 22, 2010

Õiged ja valed valikud

Tänase päeva idee koitis mulle hommikul ajakirja "Üks" lugedes. Seal üks perearst rääkis kuidas ta tahaks teha rohkem ennetustööd ja vähem tagajärgi ravida. Oleks vaja teha riskigruppidele sõeluuringuid ja siis anda soovitused elustiili muutmiseks. Sellega hoiaks kokku ka kogukonna raha, mis läheks hiljem ravimiseks ja säästaks ka muid ressursse. Iseasi on muidugi see, kui palju on inimesed nõus oma elusstiili muutma, kui reaalset probleem pole, aga idee ise on ju väga hea.

Siinkohal jõudis mulle endale kohale üks äärmiselt lihtne ja loogiline "pisiasi". Ei ole olemas kahte eraldiseisvat "Öko"- t: terviseöko ja keskkonnaöko- mulle on vahepeal tundunud, et need on kaks täiesti eraldiseisvat asja ja kohati ka omavahel konfliktis. A´la...tervislik on süüa ökobanaani, aga see pole hea keskkonnale, kuna transpordireostus on liiga suur ja samas keskkonnasäästlik oleks terviseklubide ärakeelamine, aga samas see on isiklikule tervisele kasulik. Tegelikult on asi keerulisem. Selle ökobanaaniga me tegelikult ju toetame ka Lõuna-Ameerika ökokogukondi ja väldime maa ülekülamist pestitsiitidega Itaalias. Ja see sama võib juba tasa teha transpordi. Ja terviseklubist on kindlasti ka märksa keskkonnakahjulikumaid vabaaja veetmise vorme- näiteks ralli või isegi lennukiga ettevõetud soojamaareis (selle koha pealt tahaks kindlasti nii mõnigi ökoaktivist silma kinni pigistada). Tegelikult on kõik ikka omavahel vägagi tihedalt seotud (ülla-ülla). Minu terviserike on ka loodusele kahjulik, kuna raviga kulutan ressursse. Samas on tervislik elustiil ka igati loodusesõbralik- talvel suusatamine ja suvel jooksmine ja matkamine. Igati mõistlikum kui alkohol ja telekas:)

Sõbrannaga,kes aasta tagasi sai veel lümfivähi jaoks keemiaravi ja nüüd terve, arutasime paar päeva tagasi, mis oleks tõeline motivatsioon elusstiili muutmiseks. Kui näeks tulevikku, siis oleks võimalik arvestada tulevast probleemidega ja teha ennetustööd. Näiteks kui ta praegu teaks, et tal kahe aasta pärast on kuri sõraline tagasi, siis poleks raske üle minna tervislikumale dieedile ja alkoholist loobuda ja mõistlikult sportida. Kui aga sellist infot ei ole, on oluliselt lihtsam ja mõnusam jätkata vähieelse elustiiliga- nö vana elu on tagasi. Nii kahe otsaga asi. Loodusravi (Aili Paju) seisukohtadest lähtuvalt oleks just nüüd (kui on raske haigus või miski muu "häiriv sündmus") õige aeg elustiili muuta, kuna tõenäoliselt tuli see kari just sellepärast, et konkreetsel inimesel oli midagi vaja muuta või õppida. Ja kui inimene õppust ei võta võib tuleb haigus/probleem uuesti ja uuesti tagasi tulla, kuni teda kuulda võetakse ja tehaks vajalikud korrektsioonid. Muidugi ei ole vaja sinna taha mõelda midagi müstilist- kui on soodumus mingiks haiguseks ja tingimused on õiged/samad, siis võib haigus tagasi tulla nii või teisiti. Ka Aili Paju õpetuseta. Aga ometi on ju nii ahvatlev minna tagasi "normaalse" elustiili juurde.

Nii raske on teha lõpliku valikut "normaalse" ja normaalse vahel. "Normaalse" all ma pean silmas tänapäeva kiirustavat ja materiaalset elustiili. Sinna hulka käivad pidev närvilisus, medikamendid, pidev taustamüra ja ebaterve toiduvalik. "Normaalne" on käia tööl, trennis, hoida majapidamist korras ja nädalalõpus lõõgastuda alkoholi ja filmiga või pidutsedes- sellega seoses on vaja teha iga päev tuhandeid pisiasju, et seda kõike töös hoida. Nii "normaalne" on joosta selles rattas päevast päeva mõtlemata, et äkki...jummel küll....äkki see tegelikult ei ole normaalne.
Normaalne oleks ju tegelikult teha asju, mis sind rõõmustavad. Normaalne on hoida oma meel rahus ja kodus, et õigel äratundmisel ja ärkamisel oleks võimalik sinuni jõuda. Normaalne on õppida tundma iseennast olles tähelepanelik ja kuulates enda mõtted ja tundeid. Tundub loogiline...aga ometi on raske rattalt maha saada ja lülitada välja telekas ja arvuti. Raske on leida seda esimest hetke, et lihtsalt istuda ja hingata ja kuulata ennast.

See tuli küll üks äärmiselt segane ja veniv postitus, aga lihtsalt nii palju asju on peas keerlemas ja hea oli natuke auru välja lasta:)

Tahaks ise osata õigeid valikuid teha...:) Kohe! Mitte siis kui suureks saan:)

4 comments:

  1. Kunksa! :D

    See mahe ja see keskkonnasäästlik on ikkagi liiga lai teema, et tavainimesena asja hoomata. See sisemine konflikt, mis on minus, seda on väga keeruline kirjeldada. Ma oma põhimõtetes olen puhtalt roheline, aga kui ma nüüd nö teadlasena sellele asjale lähenen - eelkõige põllumajandusteadlasena, siis panin oma blogisse üles sellise arutluse, mille pidin kirjutama ühe õppeaine raames: http://kuidasasion.blogspot.com/2009/11/kas-maheviljelus-on-pikas.html


    Muidugi omas kodus ja oma aias erinevaid köögi-ja puuvilju kasvatades on võimalik hoida erinevate orgaaniliste väetistega tasakaalus, aga terve maailma mõistes on see võimatu!
    Ma ei ütle et miski on õige või vale, aga lihtsalt pani see mind ikka väga väga mõtlema ning kui võimalus loe need artiklid, mis on nö allikatena, läbi.

    ReplyDelete
  2. Väga hea kokkuvõte, Ninnu! Pani mõtlema küll...kui aega saan, siis vaatan artikleid ka kindlasti.

    ReplyDelete
  3. Muide eile hommikul emaga arutasime kohvilauas kogu seda teemat - tegelikult võiks tooteid eristada: mahedalt kasvatatud ja keskkonnasäästlikult toodetud ning turustatud. Mahe ei tähenda keskkonnasäästlikku tegelikult tänases maailmas. Kuigi võiks!

    Nimelt pidi olema Tallinnas mingi ökopood kuhu viiakse nn mahepiima müüki - aga seda müüakse ühekordsetes plastmassämbrites ning veetakse sinna teisest Eesti otsast. Need kulud mis keskkonnale tekitatud, on ju piisavalt suured. Ning eriti mahe oleks nii, et ma ju võtaksin oma 3-liitrise piimapurgi ja lähen sellega piima järgi, mitte ei kogu neid ämbreid.

    Või nagu ma just hiljuti eripuuviljanduses nentisin õppejõuga, et kes kasvatab astelpaju mittemahedalt? Mitte keegi, aga näed sa pead 3 aastat ootama, ennem kui sa võiksid öelda, et see on mahe. Milleks üldse sellistele juba niigi mahedaltkasvatatavatele toodetele paberit määrma hakata?

    ReplyDelete
  4. Jep- Tartus ka need Pajumäe plastämbrid müügil. Nii turul kui Oa tänaval. Aga jah- see ongi see vastuolude teema jälle- mahepiim on kindlasti tervisele kasulikum, aga samas keskkonnale pole sugugi parem kui poe kilepakend. Peab ise läbi mõtlema, kas ja kuidas siis tarbida üldse. Ja mahemärk iseenesest pole muidugi midagi väärt- parem ikka talumehelt otse- vahet pole ju siis kas on märk või mitte. Vahe tuleb siis sisse, kui ta oma toodanguga kaubandusvõrku läheb- siis peab kontrollimiseks ju mingi garantii olema.

    ReplyDelete