"Tiibeti raamat elust ja surmast" Sogyal Rinpoche

Selle raamatu leidsin esimest korda juba 6 aastat tagasi- Selverist ja lihtsalt tundus huvitav...olin üllatunud, kui leidsin oma vanaema sama raamatut lugemas ja hämmastunud, kui vanem õde mult seda laenas ja luges kolm korda läbi enne kui tagasi andis. Nüüd siis sain selle tagasi lõpuks- lubadusega Tartu antikvariaadid läbi kammida ja talle sama raamat leida- raamatupoodides on ammu läbi müüdud.

Igatahes lugesin esimese poole (elu osa) nüüd uuesti läbi...ja leidsin nii palju huvitavat. Autor, kes on tunnustatud budistliku mõtluse õpetaja ja lektor, ühendab iidse Tiibeti tarkuse ja tänapäevased uuringud universumi olemuse ja surma kohta nii selgelt ja huvitavalt, et see jääb veel pikalt mõtetesse kumama. Pidevalt on vaja raamat uuesti lahti teha ja mõnda kohta uuesti lugeda. Põhjalikult vaadeldakse lääne inimese mõttelaadi ja tema raskusi budismiga sideme loomisel. Ei ole lihtne pöörata selga tarbimisühiskonna ahvatlustele, mille poole ego tohutu jõuga sikutab. Aga ometi on just (ja ainult) see kõikide kannatuste põhjus- ettekujutus, et on olemas mingi "ise", kelle vajadusi ja soove siis pidevalt rahuldada tuleb. Pikamalt peatutakse kõigil põhilistel küsimustel: karma, isetus, meele tegelik loomus, mõtlus...jne

Õpetaja mõtestab "Tiibeti surnuteraamatu" tarkused põhjalikult lahti ja aitab neid mõista. Kõige hämmastavam oli mulle vist surma käsitlus. Tänapäeva lääne inimene on enamjaolt õppinud surma ignoreerima- surmast rääkimist peetakse halvaks tooniks ja üldiselt välditakse seda teemat terve elu. Teine äärmus on liiga kerge suhtumine surma- a´la kui ta tuleb, siis tegelen sellega. Tegelikult on surm ja suremine väga keeruline protsess, mille peale tuleks mõelda oluliselt varem, kui see konkreetne hetk. Autor peab väga oluliseks surma teemal mediteerimist- et mõista selle tegelikku olemust. Millised mõtted/tunded on su peas surmahetkel? Võrdlemisi masendav kommentaar tänapäeva maailma kohta: enamik inimesi olemata surmaks valmis- just nagu nad on ka elanud, olemata selleks valmis. Just pidev surma peale mõtlemine aitab elada käesolevas hetkes muretsemata tuleviku pärast, kuna kahte asja me teame kindlalt: On täiesti kindel et me sureme, ja ei ole teada, kuidas ja kunas see juhtub. Kui oled end terve elu sidunud "minaga", mis lähemal uurimisel osutub äärmiselt ebakindlaks ja sõltuvaks tervest reast tingimustest ja atribuutidest (kodu, riided, sõbrad, töökoht, krediitkaart, pangalaen, haridus- selle kaudu me ju ennast defineerime), siis on ikka hirmus küll surma peale mõelda, kuna surm võtab selle kõik meilt ära ja kui me pole enamast teadlikud ongi suhteliselt nadi seis.

"Ilma nende tuttavate revisiitdeta jääb meile üle vaid meie ise- isik, keda me ei tunne, kõhedusttekitav võõras, kellega koos me oleme kogu aeg elanud, end kellega me pole iial tahtnud tutvust teha. Kas mitte just seetõttu pole me püüdnud täita iga hetke kära ja tegevusega, kui tahes tüütu või tähtsusetuga, et anult mitte koos selle võõraga kahekesi vaikusesse jääda"...

Nojah

"Paistab, et elu elab meid, et tal on omaenda kummalne dünaamika, mis tirib meid kaasa, kuni lõpuks tundub, et meil pole valikut ega kontrolli selle üle. Muidugi teb see meile vahetevahel tuska ja me näeme hirmuunenägusid ja ärkame higisena, mõeldes: "Mida ma küll oma eluga peale hakkan?", kuid hirmud kestavad üksnes hommikusöögini, siis ilmub välja portfell ja me pöördume tagasi sinna, kust alustasime."

"Kogu meie olemasolu
on mööduv nagu sügispilv.
Olendite sünd ja surm
on nagu tantsuliigutus.
Elu on nagu valgussähvatus taevas,
mis tormab mööda
nagu jõgi järsust nõlvast" (Buddha vastuseks küsimusele "miks kõik muutub?")

Meele tõelisest olemusest lugedes tuli küll tugev tahtmine ise sellega tutvust teha. Autor kirjeldas meele olemust väga kõitvalt tõstes meele olemusest esile kahte aspekti "Esimene neist on kõige tavalisem argiteadvus, mida tiibeti keeles nimetatakse sõnaga sem. Üks õpetaja on seda määratlenud nõnda: "See, millel on eristatav teadvus, see, mis tunneb kaheliolekut, see, mis haarab milegi välise järele- see ongi meel.Põhimõtteliselt on see see, mis seostub "teisega", mis tahes "miskiga" ja seda tajutakse eraldiseisvana." Sem on diskursiivne, dualistlik, mõtlev meel, mis saab toimida üksnes seotuna esilekutsutud ja ekslikult tajutud välise toetuspunktiga"...Sem on meel, mis mõtleb, manipuleerib, planeerib, lööb vihas lõkkele- olles väliste asjaolude tuules nagu küünlaleek. Sem on amas ka klammerduv, umbusaladav ja enesega rahulolevalt nüri. Just sem-i kogemusvallas saab meile ikka ja jälle osaks muutumine ja surm (sansaara ahel). "Teiseks on olemas meele loomus, selle sisim olemus, mis jääb absoluutselt ja alati muutustest ja surmast puutumata. Praegu on ta meie meeles, sem-is, peidus, kus ringitormavad mõtted ja tunded teda enda sisse mähivad ja varjutavad. Just nagu tugev tuul võib pilved eemale ajada, nii et päike hakkab paistma ja selge taevas tuleb nähtavale, nii võib innustus teatavatel asjaoludel võimaldada heita pilku meie loomusele"..." Seda seetõttu, et meele loomus ise ongi mõistmise juur. Tiibeti keeles nimetatakse seda sõnaga rigpa- algne, puhas, rikkumatu teadvelolek, mis on ühteaegu arukas, tunnetusvõimeline, kiirgav ja alati ärkvel. Võiks öelda, et see on teadmise enda teadmine"

...siin oli mul äratundmine. Just selle koha pealt, et olen varem lugenud iga inimese sisemisest buddhaolemusest ja kalliskivist. Ja põhilause "sina oled see"...aga ma ei saanud aru, et see ongi niisama lihtne (no ja samas nii keeruline). Meele olemus ongi kogu universumi tegelik olemus. Just selle kaudu oleme me kõik üksteisega seotud. See ongi "valgustumine"- kui sa saad üheks oma tegeliku olemusega. Surmas saab heita endalt keha ahistavad kõidikud ja meel saab ühineda kõiksusega- saades vabaks surma ja sünni ahelast. Autor kirjeldab mõnusa huumoriga seda, kui lihtne ja loomulik meele tegelik loomus tegelikult on ja kui keeruline ja võlts on tegelikult "päris elu"-illusioon.

Meel tuleb koju tuua ja seda saab teha kujustades- kujustamise jaoks on tuhandeid erinevaid meetodeid...ja autor kirjeldab raamatus ka osasid neist.

"Me oleme killustunud paljudeks eri osadeks. me ei tea,kes me tegelikult oleme, milliste osadega ennast samastada või millistesse uskuda. Meie siseelus võitlb ülemvõimu pärast nii palju vastukäivaid hääli , käske ja sisetundeid, et me laguneme kildudeks ja pudeneme igas suunas laiali- ja koju ei jää kedagi. Kujustamine aga ongi mele kojutoomine."

"Argiteadvuses tajume me mõttetegevust katkematuna, ent tegelikuuses ei ole see nii. Märkate peagi, et iga mõtte vahel on tühimik. Ki eelmine mõte on möödas ja järgmine pole vel tekkinud, leiame alati ees tühimiku, milles avaldub rigpa -meele loomus. Kujutustamise ülesandeks on seega võtta mõtetel kiirus maha, et see tühimik muutuks üha selgemini nähtavaks"

...jällegi nii lihtne seletus asjale, millest ma pole päris aru saanud.

Palju on veel huvitavat meele pidevusest, evolutsioonist, karmast, loovusest ja vastutusest
Tahaks kogu raamatu siia kirja panna, aga kergem on see vist kätte võtta ja lihtsalt lugema hakata.

Surma ja suremise osa on mul veel üle lugemata...kui läbi saan, siis panen siia midagi kirja ka,