Naljakaid tõkkeid leian aegajalt iseenda sees. Olen juba pikemat aega mõelnud ja tundnud, et peaks midagi oma kosmeetikaga ette võtma. Aga midagi ette võtnud ei ole. Kasutan ikka edasi igasugu kahtlaseid koostisosi sisaldavaid kreeme ja tavalist dekoratiivkosmeetikat. Aga miks? Arvatavasti sellepärast, et mul on kuskile ajusoppi kinnistunud väärarusaam, et õige "roheline" on suhteliselt kasimata ja kindlasti meikimata, väljaveninud riiete ja pesemata juustega suhteliselt sootu isend. Aga ei ole ju! Pigem on tal terve jume ja säravad juuksed ja värske ja stiilne väljanägemine.
Nii et tagumine aeg ka see "luukere kapis" käsile võtta.
Tundub, et tuleb hakata ise kreeme tegema. Siis tean, mis seal sees on javõin kindel olla, et endale mingeid mürke pebatahtlikult (ja lausa peale makstes) peale ei määri.
Panen siia postitusse kirja kõik, mis ma kosmeetika ja kehahoolduse kohta uut avastanja kasutusele võtan. Täna teen algust ja aja jooksul täiendan...:)
Väga tähtis on muidugi ka õigete asjade söömisega nahka heas seisukorras hoida. Olulisemad asjad, mida peaks toidust saama, oleks:
A- vitamiin- aitab taastada kudesid ja vähendada rasu. Beetakarotiin (antioksüdant), mida organism vajab A-vit. tootmiseks talletub nahas. Seda saab värvilistest köögiviljadest- kollased ja oranzid puu- ja köögiviljad ja tumerohelised lehtköögiviljad
C- vitamiin- tõhus antioksüdant ja immuunsüsteemi turgutaja on kasutuses ka keha ühe sidekoe, kollageeni, valmistamises. C-vtamiini on rohkelt tsitruselistes, punases ja rohelises paprikas ja brokolis. Paprikat soovitatakse süüa toorelt ja võimalikult suurte tükkidena- et õhuga reageerimise pind oleks võimalikult väike ja vitamiinisisaldus maksimaalne
E- vitamiin- puhastab keha kahjulikest vabadest radikaalidest. Seda saam seemnetest, avokaadost, külmpressitud oliiviõlist.
Oomega-3-rasvhapped- võitlevad naha põletikuliste seisunditega ning suurendavad kudede elastsust. Rohkelt on seda külmaveekalades- näiteks lõhes. Ja linaseemnetes.
Vesi- 8 klaasi vett oleks kasulik nahale
Uni- unevajadus on kõigil erinev, aga et musti ringe ja kotte silme all ei oleks, võiks ööuni olla vähemalt 7-8 tunni pikkune.
NÄOHOOLDUS
Näokooria meest ja jogurtist (kõikidele nahatüüpidele. Jogurt sisaldab nahka siluvat piimhapet, mesi niisutab ja ravib, peeneks jahvatatud mandlid ja kaerahelbed koorivad ja lavendli eeterlik õli tasakaalustab nahka). Ained segada ja niiskele nahale hõõruda. Loputada sooja veega.
1tl peeneks jahvatatud mandleid
2tl peeneks jahvatatud kaerahelbeid
1spl maitsestamata väherasvast jogurtit
1tl mett
1tilk lavendli eeterlikku õli
Auruvann- soe aur avab poorid ja puhastab nahka. Samas ka niisutab. Veele võib lisada eeterlikke õlisid- näiteks lavendel. Normaalse naha korral piisab paarist korrast kuus, aga rasuse naha korral võiks seda teha iga nädal. Kuumakindlasse nõusse valada liiter keevat vett- üle pea ja kausi panna suur rätik ja 10 minutit tuleks seal all püsida.
Mee ja lavendli näomask- ained segada ja kanda niisutatud näole veerand tunniks. Loputada sooja veega. Väga hea niisutaja.
1spl töötlemata mett
3 tilka lavendliõli
Avokaadomask- purustage veerand küpset avokaadot, segage teelusika maitsestamata täispiimajogurtiga pastataoliseks ja määrige veerandtunniks puhtale nahale. Võiks teha kord nädalas- teeb naha pehmeks ja niisutatuks.
Näopuhastaja rasusele nahale- ained segada ja kanda sõrmeotstega nahale. Minuti jooksul masseerida ja siis puhta veega maha pesta.
1spl jogurtit
1tl sidrunimahla
1 tilk rosmariini eeterlikku õli
Puhastuspiim taimedest- puhastab rasust nahka seda kuivatamata. Ained segada pooleliitrises klaaspurgis ja lasta üleöö külmkapis seista, kurnata, ümber valada ja kasutada. Säilib nädal külmkapis. Kanda vatipadjale ja sellega nägu puhastada siis nagu tavaliselt puhastuspiimaga.
Aroomiteraapiline niisutav õli- Küpressi ja greibi eeterlikud õlid on kergelt kootava toimega reguleerides õrnalt naha rasueritust. Ained segada klaaspudelisse ja peale näo puhastamist tuleks 3 tilka niiskele nahale hõõruda.
KEHAHOOLDUS:
Kehakoorja - kohvipaksuga saab hästi keha koorida. Näiteks duśśi all. Kasutan kasutatud kohvipuru, aga saab ka kasutamat puruga.
Vannisool- Kasutan tavalist meresoola.
Aroomiteraapiline niisutav õli- segada eeterlikud õlid ja jojobaõli väikesesse pudelisse. Mõned tilgad kanda nahale kohe peale vanni või duśśi. Takistab niiskusel nahapinnalt aurustumise, kui nahk on veel niiske.
60ml jojobaõli
15 tilka lavendli eeterlikku õli
10 tilka greibi eeterlikku õli
HAMMASTE HOOLDUS
Hambapulber taimedest- söögisooda teeb hambad valgeks ja värskendab hingeõhku, meresool pinguldab igemeid, piparmündiõli ja ingver võitlevad bakteritega ja annavad pulbrile maitse. Ained segada ja hoida õhukindlas purgis- kasutada pool teelusikat igal harjmisel
2spl söögisoodat
1/2 tl peeneksjahvatatud meresoola
1/2 tl ingveripulbrit
3 tilka piparmündi eeterlikku õli
Hammaste valgendamine- Segage teelusikatäis söögisoodat ja ja samapalju 3% vesinikülihapendit. Kastke hambahari segusse ja harjake 3 minutit, loputage hoolikalt ja kasutage tavalist hambapastat
Kasutasin Laurel Vukovic´i raamatut "1001 looduslikku vahendit"
Thursday, January 28, 2010
Monday, January 25, 2010
"Tiibeti raamat elust ja surmast" Sogyal Rinpoche
Selle raamatu leidsin esimest korda juba 6 aastat tagasi- Selverist ja lihtsalt tundus huvitav...olin üllatunud, kui leidsin oma vanaema sama raamatut lugemas ja hämmastunud, kui vanem õde mult seda laenas ja luges kolm korda läbi enne kui tagasi andis. Nüüd siis sain selle tagasi lõpuks- lubadusega Tartu antikvariaadid läbi kammida ja talle sama raamat leida- raamatupoodides on ammu läbi müüdud.
Igatahes lugesin esimese poole (elu osa) nüüd uuesti läbi...ja leidsin nii palju huvitavat. Autor, kes on tunnustatud budistliku mõtluse õpetaja ja lektor, ühendab iidse Tiibeti tarkuse ja tänapäevased uuringud universumi olemuse ja surma kohta nii selgelt ja huvitavalt, et see jääb veel pikalt mõtetesse kumama. Pidevalt on vaja raamat uuesti lahti teha ja mõnda kohta uuesti lugeda. Põhjalikult vaadeldakse lääne inimese mõttelaadi ja tema raskusi budismiga sideme loomisel. Ei ole lihtne pöörata selga tarbimisühiskonna ahvatlustele, mille poole ego tohutu jõuga sikutab. Aga ometi on just (ja ainult) see kõikide kannatuste põhjus- ettekujutus, et on olemas mingi "ise", kelle vajadusi ja soove siis pidevalt rahuldada tuleb. Pikamalt peatutakse kõigil põhilistel küsimustel: karma, isetus, meele tegelik loomus, mõtlus...jne
Õpetaja mõtestab "Tiibeti surnuteraamatu" tarkused põhjalikult lahti ja aitab neid mõista. Kõige hämmastavam oli mulle vist surma käsitlus. Tänapäeva lääne inimene on enamjaolt õppinud surma ignoreerima- surmast rääkimist peetakse halvaks tooniks ja üldiselt välditakse seda teemat terve elu. Teine äärmus on liiga kerge suhtumine surma- a´la kui ta tuleb, siis tegelen sellega. Tegelikult on surm ja suremine väga keeruline protsess, mille peale tuleks mõelda oluliselt varem, kui see konkreetne hetk. Autor peab väga oluliseks surma teemal mediteerimist- et mõista selle tegelikku olemust. Millised mõtted/tunded on su peas surmahetkel? Võrdlemisi masendav kommentaar tänapäeva maailma kohta: enamik inimesi olemata surmaks valmis- just nagu nad on ka elanud, olemata selleks valmis. Just pidev surma peale mõtlemine aitab elada käesolevas hetkes muretsemata tuleviku pärast, kuna kahte asja me teame kindlalt: On täiesti kindel et me sureme, ja ei ole teada, kuidas ja kunas see juhtub. Kui oled end terve elu sidunud "minaga", mis lähemal uurimisel osutub äärmiselt ebakindlaks ja sõltuvaks tervest reast tingimustest ja atribuutidest (kodu, riided, sõbrad, töökoht, krediitkaart, pangalaen, haridus- selle kaudu me ju ennast defineerime), siis on ikka hirmus küll surma peale mõelda, kuna surm võtab selle kõik meilt ära ja kui me pole enamast teadlikud ongi suhteliselt nadi seis.
"Ilma nende tuttavate revisiitdeta jääb meile üle vaid meie ise- isik, keda me ei tunne, kõhedusttekitav võõras, kellega koos me oleme kogu aeg elanud, end kellega me pole iial tahtnud tutvust teha. Kas mitte just seetõttu pole me püüdnud täita iga hetke kära ja tegevusega, kui tahes tüütu või tähtsusetuga, et anult mitte koos selle võõraga kahekesi vaikusesse jääda"...
Nojah
"Paistab, et elu elab meid, et tal on omaenda kummalne dünaamika, mis tirib meid kaasa, kuni lõpuks tundub, et meil pole valikut ega kontrolli selle üle. Muidugi teb see meile vahetevahel tuska ja me näeme hirmuunenägusid ja ärkame higisena, mõeldes: "Mida ma küll oma eluga peale hakkan?", kuid hirmud kestavad üksnes hommikusöögini, siis ilmub välja portfell ja me pöördume tagasi sinna, kust alustasime."
"Kogu meie olemasolu
on mööduv nagu sügispilv.
Olendite sünd ja surm
on nagu tantsuliigutus.
Elu on nagu valgussähvatus taevas,
mis tormab mööda
nagu jõgi järsust nõlvast" (Buddha vastuseks küsimusele "miks kõik muutub?")
Meele tõelisest olemusest lugedes tuli küll tugev tahtmine ise sellega tutvust teha. Autor kirjeldas meele olemust väga kõitvalt tõstes meele olemusest esile kahte aspekti "Esimene neist on kõige tavalisem argiteadvus, mida tiibeti keeles nimetatakse sõnaga sem. Üks õpetaja on seda määratlenud nõnda: "See, millel on eristatav teadvus, see, mis tunneb kaheliolekut, see, mis haarab milegi välise järele- see ongi meel.Põhimõtteliselt on see see, mis seostub "teisega", mis tahes "miskiga" ja seda tajutakse eraldiseisvana." Sem on diskursiivne, dualistlik, mõtlev meel, mis saab toimida üksnes seotuna esilekutsutud ja ekslikult tajutud välise toetuspunktiga"...Sem on meel, mis mõtleb, manipuleerib, planeerib, lööb vihas lõkkele- olles väliste asjaolude tuules nagu küünlaleek. Sem on amas ka klammerduv, umbusaladav ja enesega rahulolevalt nüri. Just sem-i kogemusvallas saab meile ikka ja jälle osaks muutumine ja surm (sansaara ahel). "Teiseks on olemas meele loomus, selle sisim olemus, mis jääb absoluutselt ja alati muutustest ja surmast puutumata. Praegu on ta meie meeles, sem-is, peidus, kus ringitormavad mõtted ja tunded teda enda sisse mähivad ja varjutavad. Just nagu tugev tuul võib pilved eemale ajada, nii et päike hakkab paistma ja selge taevas tuleb nähtavale, nii võib innustus teatavatel asjaoludel võimaldada heita pilku meie loomusele"..." Seda seetõttu, et meele loomus ise ongi mõistmise juur. Tiibeti keeles nimetatakse seda sõnaga rigpa- algne, puhas, rikkumatu teadvelolek, mis on ühteaegu arukas, tunnetusvõimeline, kiirgav ja alati ärkvel. Võiks öelda, et see on teadmise enda teadmine"
...siin oli mul äratundmine. Just selle koha pealt, et olen varem lugenud iga inimese sisemisest buddhaolemusest ja kalliskivist. Ja põhilause "sina oled see"...aga ma ei saanud aru, et see ongi niisama lihtne (no ja samas nii keeruline). Meele olemus ongi kogu universumi tegelik olemus. Just selle kaudu oleme me kõik üksteisega seotud. See ongi "valgustumine"- kui sa saad üheks oma tegeliku olemusega. Surmas saab heita endalt keha ahistavad kõidikud ja meel saab ühineda kõiksusega- saades vabaks surma ja sünni ahelast. Autor kirjeldab mõnusa huumoriga seda, kui lihtne ja loomulik meele tegelik loomus tegelikult on ja kui keeruline ja võlts on tegelikult "päris elu"-illusioon.
Meel tuleb koju tuua ja seda saab teha kujustades- kujustamise jaoks on tuhandeid erinevaid meetodeid...ja autor kirjeldab raamatus ka osasid neist.
"Me oleme killustunud paljudeks eri osadeks. me ei tea,kes me tegelikult oleme, milliste osadega ennast samastada või millistesse uskuda. Meie siseelus võitlb ülemvõimu pärast nii palju vastukäivaid hääli , käske ja sisetundeid, et me laguneme kildudeks ja pudeneme igas suunas laiali- ja koju ei jää kedagi. Kujustamine aga ongi mele kojutoomine."
"Argiteadvuses tajume me mõttetegevust katkematuna, ent tegelikuuses ei ole see nii. Märkate peagi, et iga mõtte vahel on tühimik. Ki eelmine mõte on möödas ja järgmine pole vel tekkinud, leiame alati ees tühimiku, milles avaldub rigpa -meele loomus. Kujutustamise ülesandeks on seega võtta mõtetel kiirus maha, et see tühimik muutuks üha selgemini nähtavaks"
...jällegi nii lihtne seletus asjale, millest ma pole päris aru saanud.
Palju on veel huvitavat meele pidevusest, evolutsioonist, karmast, loovusest ja vastutusest
Tahaks kogu raamatu siia kirja panna, aga kergem on see vist kätte võtta ja lihtsalt lugema hakata.
Surma ja suremise osa on mul veel üle lugemata...kui läbi saan, siis panen siia midagi kirja ka,
Igatahes lugesin esimese poole (elu osa) nüüd uuesti läbi...ja leidsin nii palju huvitavat. Autor, kes on tunnustatud budistliku mõtluse õpetaja ja lektor, ühendab iidse Tiibeti tarkuse ja tänapäevased uuringud universumi olemuse ja surma kohta nii selgelt ja huvitavalt, et see jääb veel pikalt mõtetesse kumama. Pidevalt on vaja raamat uuesti lahti teha ja mõnda kohta uuesti lugeda. Põhjalikult vaadeldakse lääne inimese mõttelaadi ja tema raskusi budismiga sideme loomisel. Ei ole lihtne pöörata selga tarbimisühiskonna ahvatlustele, mille poole ego tohutu jõuga sikutab. Aga ometi on just (ja ainult) see kõikide kannatuste põhjus- ettekujutus, et on olemas mingi "ise", kelle vajadusi ja soove siis pidevalt rahuldada tuleb. Pikamalt peatutakse kõigil põhilistel küsimustel: karma, isetus, meele tegelik loomus, mõtlus...jne
Õpetaja mõtestab "Tiibeti surnuteraamatu" tarkused põhjalikult lahti ja aitab neid mõista. Kõige hämmastavam oli mulle vist surma käsitlus. Tänapäeva lääne inimene on enamjaolt õppinud surma ignoreerima- surmast rääkimist peetakse halvaks tooniks ja üldiselt välditakse seda teemat terve elu. Teine äärmus on liiga kerge suhtumine surma- a´la kui ta tuleb, siis tegelen sellega. Tegelikult on surm ja suremine väga keeruline protsess, mille peale tuleks mõelda oluliselt varem, kui see konkreetne hetk. Autor peab väga oluliseks surma teemal mediteerimist- et mõista selle tegelikku olemust. Millised mõtted/tunded on su peas surmahetkel? Võrdlemisi masendav kommentaar tänapäeva maailma kohta: enamik inimesi olemata surmaks valmis- just nagu nad on ka elanud, olemata selleks valmis. Just pidev surma peale mõtlemine aitab elada käesolevas hetkes muretsemata tuleviku pärast, kuna kahte asja me teame kindlalt: On täiesti kindel et me sureme, ja ei ole teada, kuidas ja kunas see juhtub. Kui oled end terve elu sidunud "minaga", mis lähemal uurimisel osutub äärmiselt ebakindlaks ja sõltuvaks tervest reast tingimustest ja atribuutidest (kodu, riided, sõbrad, töökoht, krediitkaart, pangalaen, haridus- selle kaudu me ju ennast defineerime), siis on ikka hirmus küll surma peale mõelda, kuna surm võtab selle kõik meilt ära ja kui me pole enamast teadlikud ongi suhteliselt nadi seis.
"Ilma nende tuttavate revisiitdeta jääb meile üle vaid meie ise- isik, keda me ei tunne, kõhedusttekitav võõras, kellega koos me oleme kogu aeg elanud, end kellega me pole iial tahtnud tutvust teha. Kas mitte just seetõttu pole me püüdnud täita iga hetke kära ja tegevusega, kui tahes tüütu või tähtsusetuga, et anult mitte koos selle võõraga kahekesi vaikusesse jääda"...
Nojah
"Paistab, et elu elab meid, et tal on omaenda kummalne dünaamika, mis tirib meid kaasa, kuni lõpuks tundub, et meil pole valikut ega kontrolli selle üle. Muidugi teb see meile vahetevahel tuska ja me näeme hirmuunenägusid ja ärkame higisena, mõeldes: "Mida ma küll oma eluga peale hakkan?", kuid hirmud kestavad üksnes hommikusöögini, siis ilmub välja portfell ja me pöördume tagasi sinna, kust alustasime."
"Kogu meie olemasolu
on mööduv nagu sügispilv.
Olendite sünd ja surm
on nagu tantsuliigutus.
Elu on nagu valgussähvatus taevas,
mis tormab mööda
nagu jõgi järsust nõlvast" (Buddha vastuseks küsimusele "miks kõik muutub?")
Meele tõelisest olemusest lugedes tuli küll tugev tahtmine ise sellega tutvust teha. Autor kirjeldas meele olemust väga kõitvalt tõstes meele olemusest esile kahte aspekti "Esimene neist on kõige tavalisem argiteadvus, mida tiibeti keeles nimetatakse sõnaga sem. Üks õpetaja on seda määratlenud nõnda: "See, millel on eristatav teadvus, see, mis tunneb kaheliolekut, see, mis haarab milegi välise järele- see ongi meel.Põhimõtteliselt on see see, mis seostub "teisega", mis tahes "miskiga" ja seda tajutakse eraldiseisvana." Sem on diskursiivne, dualistlik, mõtlev meel, mis saab toimida üksnes seotuna esilekutsutud ja ekslikult tajutud välise toetuspunktiga"...Sem on meel, mis mõtleb, manipuleerib, planeerib, lööb vihas lõkkele- olles väliste asjaolude tuules nagu küünlaleek. Sem on amas ka klammerduv, umbusaladav ja enesega rahulolevalt nüri. Just sem-i kogemusvallas saab meile ikka ja jälle osaks muutumine ja surm (sansaara ahel). "Teiseks on olemas meele loomus, selle sisim olemus, mis jääb absoluutselt ja alati muutustest ja surmast puutumata. Praegu on ta meie meeles, sem-is, peidus, kus ringitormavad mõtted ja tunded teda enda sisse mähivad ja varjutavad. Just nagu tugev tuul võib pilved eemale ajada, nii et päike hakkab paistma ja selge taevas tuleb nähtavale, nii võib innustus teatavatel asjaoludel võimaldada heita pilku meie loomusele"..." Seda seetõttu, et meele loomus ise ongi mõistmise juur. Tiibeti keeles nimetatakse seda sõnaga rigpa- algne, puhas, rikkumatu teadvelolek, mis on ühteaegu arukas, tunnetusvõimeline, kiirgav ja alati ärkvel. Võiks öelda, et see on teadmise enda teadmine"
...siin oli mul äratundmine. Just selle koha pealt, et olen varem lugenud iga inimese sisemisest buddhaolemusest ja kalliskivist. Ja põhilause "sina oled see"...aga ma ei saanud aru, et see ongi niisama lihtne (no ja samas nii keeruline). Meele olemus ongi kogu universumi tegelik olemus. Just selle kaudu oleme me kõik üksteisega seotud. See ongi "valgustumine"- kui sa saad üheks oma tegeliku olemusega. Surmas saab heita endalt keha ahistavad kõidikud ja meel saab ühineda kõiksusega- saades vabaks surma ja sünni ahelast. Autor kirjeldab mõnusa huumoriga seda, kui lihtne ja loomulik meele tegelik loomus tegelikult on ja kui keeruline ja võlts on tegelikult "päris elu"-illusioon.
Meel tuleb koju tuua ja seda saab teha kujustades- kujustamise jaoks on tuhandeid erinevaid meetodeid...ja autor kirjeldab raamatus ka osasid neist.
"Me oleme killustunud paljudeks eri osadeks. me ei tea,kes me tegelikult oleme, milliste osadega ennast samastada või millistesse uskuda. Meie siseelus võitlb ülemvõimu pärast nii palju vastukäivaid hääli , käske ja sisetundeid, et me laguneme kildudeks ja pudeneme igas suunas laiali- ja koju ei jää kedagi. Kujustamine aga ongi mele kojutoomine."
"Argiteadvuses tajume me mõttetegevust katkematuna, ent tegelikuuses ei ole see nii. Märkate peagi, et iga mõtte vahel on tühimik. Ki eelmine mõte on möödas ja järgmine pole vel tekkinud, leiame alati ees tühimiku, milles avaldub rigpa -meele loomus. Kujutustamise ülesandeks on seega võtta mõtetel kiirus maha, et see tühimik muutuks üha selgemini nähtavaks"
...jällegi nii lihtne seletus asjale, millest ma pole päris aru saanud.
Palju on veel huvitavat meele pidevusest, evolutsioonist, karmast, loovusest ja vastutusest
Tahaks kogu raamatu siia kirja panna, aga kergem on see vist kätte võtta ja lihtsalt lugema hakata.
Surma ja suremise osa on mul veel üle lugemata...kui läbi saan, siis panen siia midagi kirja ka,
Friday, January 22, 2010
Õiged ja valed valikud
Tänase päeva idee koitis mulle hommikul ajakirja "Üks" lugedes. Seal üks perearst rääkis kuidas ta tahaks teha rohkem ennetustööd ja vähem tagajärgi ravida. Oleks vaja teha riskigruppidele sõeluuringuid ja siis anda soovitused elustiili muutmiseks. Sellega hoiaks kokku ka kogukonna raha, mis läheks hiljem ravimiseks ja säästaks ka muid ressursse. Iseasi on muidugi see, kui palju on inimesed nõus oma elusstiili muutma, kui reaalset probleem pole, aga idee ise on ju väga hea.
Siinkohal jõudis mulle endale kohale üks äärmiselt lihtne ja loogiline "pisiasi". Ei ole olemas kahte eraldiseisvat "Öko"- t: terviseöko ja keskkonnaöko- mulle on vahepeal tundunud, et need on kaks täiesti eraldiseisvat asja ja kohati ka omavahel konfliktis. A´la...tervislik on süüa ökobanaani, aga see pole hea keskkonnale, kuna transpordireostus on liiga suur ja samas keskkonnasäästlik oleks terviseklubide ärakeelamine, aga samas see on isiklikule tervisele kasulik. Tegelikult on asi keerulisem. Selle ökobanaaniga me tegelikult ju toetame ka Lõuna-Ameerika ökokogukondi ja väldime maa ülekülamist pestitsiitidega Itaalias. Ja see sama võib juba tasa teha transpordi. Ja terviseklubist on kindlasti ka märksa keskkonnakahjulikumaid vabaaja veetmise vorme- näiteks ralli või isegi lennukiga ettevõetud soojamaareis (selle koha pealt tahaks kindlasti nii mõnigi ökoaktivist silma kinni pigistada). Tegelikult on kõik ikka omavahel vägagi tihedalt seotud (ülla-ülla). Minu terviserike on ka loodusele kahjulik, kuna raviga kulutan ressursse. Samas on tervislik elustiil ka igati loodusesõbralik- talvel suusatamine ja suvel jooksmine ja matkamine. Igati mõistlikum kui alkohol ja telekas:)
Sõbrannaga,kes aasta tagasi sai veel lümfivähi jaoks keemiaravi ja nüüd terve, arutasime paar päeva tagasi, mis oleks tõeline motivatsioon elusstiili muutmiseks. Kui näeks tulevikku, siis oleks võimalik arvestada tulevast probleemidega ja teha ennetustööd. Näiteks kui ta praegu teaks, et tal kahe aasta pärast on kuri sõraline tagasi, siis poleks raske üle minna tervislikumale dieedile ja alkoholist loobuda ja mõistlikult sportida. Kui aga sellist infot ei ole, on oluliselt lihtsam ja mõnusam jätkata vähieelse elustiiliga- nö vana elu on tagasi. Nii kahe otsaga asi. Loodusravi (Aili Paju) seisukohtadest lähtuvalt oleks just nüüd (kui on raske haigus või miski muu "häiriv sündmus") õige aeg elustiili muuta, kuna tõenäoliselt tuli see kari just sellepärast, et konkreetsel inimesel oli midagi vaja muuta või õppida. Ja kui inimene õppust ei võta võib tuleb haigus/probleem uuesti ja uuesti tagasi tulla, kuni teda kuulda võetakse ja tehaks vajalikud korrektsioonid. Muidugi ei ole vaja sinna taha mõelda midagi müstilist- kui on soodumus mingiks haiguseks ja tingimused on õiged/samad, siis võib haigus tagasi tulla nii või teisiti. Ka Aili Paju õpetuseta. Aga ometi on ju nii ahvatlev minna tagasi "normaalse" elustiili juurde.
Nii raske on teha lõpliku valikut "normaalse" ja normaalse vahel. "Normaalse" all ma pean silmas tänapäeva kiirustavat ja materiaalset elustiili. Sinna hulka käivad pidev närvilisus, medikamendid, pidev taustamüra ja ebaterve toiduvalik. "Normaalne" on käia tööl, trennis, hoida majapidamist korras ja nädalalõpus lõõgastuda alkoholi ja filmiga või pidutsedes- sellega seoses on vaja teha iga päev tuhandeid pisiasju, et seda kõike töös hoida. Nii "normaalne" on joosta selles rattas päevast päeva mõtlemata, et äkki...jummel küll....äkki see tegelikult ei ole normaalne.
Normaalne oleks ju tegelikult teha asju, mis sind rõõmustavad. Normaalne on hoida oma meel rahus ja kodus, et õigel äratundmisel ja ärkamisel oleks võimalik sinuni jõuda. Normaalne on õppida tundma iseennast olles tähelepanelik ja kuulates enda mõtted ja tundeid. Tundub loogiline...aga ometi on raske rattalt maha saada ja lülitada välja telekas ja arvuti. Raske on leida seda esimest hetke, et lihtsalt istuda ja hingata ja kuulata ennast.
See tuli küll üks äärmiselt segane ja veniv postitus, aga lihtsalt nii palju asju on peas keerlemas ja hea oli natuke auru välja lasta:)
Tahaks ise osata õigeid valikuid teha...:) Kohe! Mitte siis kui suureks saan:)
Siinkohal jõudis mulle endale kohale üks äärmiselt lihtne ja loogiline "pisiasi". Ei ole olemas kahte eraldiseisvat "Öko"- t: terviseöko ja keskkonnaöko- mulle on vahepeal tundunud, et need on kaks täiesti eraldiseisvat asja ja kohati ka omavahel konfliktis. A´la...tervislik on süüa ökobanaani, aga see pole hea keskkonnale, kuna transpordireostus on liiga suur ja samas keskkonnasäästlik oleks terviseklubide ärakeelamine, aga samas see on isiklikule tervisele kasulik. Tegelikult on asi keerulisem. Selle ökobanaaniga me tegelikult ju toetame ka Lõuna-Ameerika ökokogukondi ja väldime maa ülekülamist pestitsiitidega Itaalias. Ja see sama võib juba tasa teha transpordi. Ja terviseklubist on kindlasti ka märksa keskkonnakahjulikumaid vabaaja veetmise vorme- näiteks ralli või isegi lennukiga ettevõetud soojamaareis (selle koha pealt tahaks kindlasti nii mõnigi ökoaktivist silma kinni pigistada). Tegelikult on kõik ikka omavahel vägagi tihedalt seotud (ülla-ülla). Minu terviserike on ka loodusele kahjulik, kuna raviga kulutan ressursse. Samas on tervislik elustiil ka igati loodusesõbralik- talvel suusatamine ja suvel jooksmine ja matkamine. Igati mõistlikum kui alkohol ja telekas:)
Sõbrannaga,kes aasta tagasi sai veel lümfivähi jaoks keemiaravi ja nüüd terve, arutasime paar päeva tagasi, mis oleks tõeline motivatsioon elusstiili muutmiseks. Kui näeks tulevikku, siis oleks võimalik arvestada tulevast probleemidega ja teha ennetustööd. Näiteks kui ta praegu teaks, et tal kahe aasta pärast on kuri sõraline tagasi, siis poleks raske üle minna tervislikumale dieedile ja alkoholist loobuda ja mõistlikult sportida. Kui aga sellist infot ei ole, on oluliselt lihtsam ja mõnusam jätkata vähieelse elustiiliga- nö vana elu on tagasi. Nii kahe otsaga asi. Loodusravi (Aili Paju) seisukohtadest lähtuvalt oleks just nüüd (kui on raske haigus või miski muu "häiriv sündmus") õige aeg elustiili muuta, kuna tõenäoliselt tuli see kari just sellepärast, et konkreetsel inimesel oli midagi vaja muuta või õppida. Ja kui inimene õppust ei võta võib tuleb haigus/probleem uuesti ja uuesti tagasi tulla, kuni teda kuulda võetakse ja tehaks vajalikud korrektsioonid. Muidugi ei ole vaja sinna taha mõelda midagi müstilist- kui on soodumus mingiks haiguseks ja tingimused on õiged/samad, siis võib haigus tagasi tulla nii või teisiti. Ka Aili Paju õpetuseta. Aga ometi on ju nii ahvatlev minna tagasi "normaalse" elustiili juurde.
Nii raske on teha lõpliku valikut "normaalse" ja normaalse vahel. "Normaalse" all ma pean silmas tänapäeva kiirustavat ja materiaalset elustiili. Sinna hulka käivad pidev närvilisus, medikamendid, pidev taustamüra ja ebaterve toiduvalik. "Normaalne" on käia tööl, trennis, hoida majapidamist korras ja nädalalõpus lõõgastuda alkoholi ja filmiga või pidutsedes- sellega seoses on vaja teha iga päev tuhandeid pisiasju, et seda kõike töös hoida. Nii "normaalne" on joosta selles rattas päevast päeva mõtlemata, et äkki...jummel küll....äkki see tegelikult ei ole normaalne.
Normaalne oleks ju tegelikult teha asju, mis sind rõõmustavad. Normaalne on hoida oma meel rahus ja kodus, et õigel äratundmisel ja ärkamisel oleks võimalik sinuni jõuda. Normaalne on õppida tundma iseennast olles tähelepanelik ja kuulates enda mõtted ja tundeid. Tundub loogiline...aga ometi on raske rattalt maha saada ja lülitada välja telekas ja arvuti. Raske on leida seda esimest hetke, et lihtsalt istuda ja hingata ja kuulata ennast.
See tuli küll üks äärmiselt segane ja veniv postitus, aga lihtsalt nii palju asju on peas keerlemas ja hea oli natuke auru välja lasta:)
Tahaks ise osata õigeid valikuid teha...:) Kohe! Mitte siis kui suureks saan:)
Subscribe to:
Posts (Atom)
